• Äksi, Tartumaa
Blogi
Minu avastus, et kõik on pidevas muutumises ja arengus. Mõistmiseks oma lapsi koos nende eakaaslastega, tuleb osata olla eelarvamustevaba

Minu avastus, et kõik on pidevas muutumises ja arengus. Mõistmiseks oma lapsi koos nende eakaaslastega, tuleb osata olla eelarvamustevaba

Koroona ajastul elades, kui kinni on pandud laste huviringid, ja noortekeskused ongi jäetud pakkumata välja alternatiivid, kus noored sõpruskonnad koguneda võiks ja koos rahulikult jutustada, mängida suhelda ja aega veeta saaks. Vaevalt, et lastel oleks lastevanemate poolt luba terve kamp endale külla kutsuda.Meie koju isegi ei mahuks meie laste pundi suurune kamp koju. 

Üleeile ja eile pakkusin aga välja, et teeme sellise paar päeva, kus kõik minu lapsed saavad kutsuda külla enda parimad sõbrad ja hajutatuse mõttes erinevatel aegadel, kuid siiski nii, et kõigil oleks tore olla. Ja, et aeg ei mööduks vaid internetis mänge mängida, et mõtlen välja erinevaid tegevusi. Edit! Kaelalihaste põletiku tõttu jäi terve ports tegevusi tegemata, aga usun, et kõigil oli tore.

Kuna ma nagunii korraldan selliseid õhtuid, päevi või teemaretkesid praegu vaid valitud seltskondadele ja enamjaolt oma lastele ja nende sõpradele, siis tasu selliste ettevõtmiste eest ma ei küsi ega saa. Parim tasu on laste siiras ja ehe rõõm koosolemistest ja võimalusest saada osa erinevatest tegevustest, mida iga kord ja igal pool ei saagi.

Meie esimene päev algas väikeste plikade ja nende sõbranna küllatulekust, tüdrukud said joosta lumiste puude all, püüda lumehelbeid, soome kelku katsuda ja proovida. Tegime neile lumisele lagendikule lõkke ja torkasime kätte puutikud ja suskasime nende vahele vahukommi paki. Teine ema küpsetas nostalgilise krõbe krõbe vahvleid ja võileivad olid ka tee kõrvaseks. 

Osalt oli see õhtu ka täiskasvanute päralt. Peenelt said räägitud jutud, saunas kontidest külm välja leilitatud, ning väike kuum tee ja kohv magusate makroonide kõrvale. Imeline. 

Hiljem tuli juurde ühe piiga teine sõber, kellega siis trööbeldati õuel, kiiguti keerukelgul, ehitati lumelosse ja kühveldati lund hunnikusse. Pisike poiss käis suurte jälgedes maad mõõtmas ja sõi endal kõhu ikka korralikult puhast lund täis.

Suurtele tulid seltsi kolm sõpra, kellega siis koos lauamänge mängiti, saunas käidi leili võtmas, et suure hurraaga hüpata väikeste kaevatud lumehunnikusse.

Kogu kamp jäi ka ööseks.

Õhtusöögiks tegime kõik koos ja sõime makarone hakklihaga.

Järgmine hommik algas riisihelbepudruga ning võileibadega. Ning viisin lapsed Lähtele, kus igaüks siis endale koju saamiseks transpordi hankis.

Selsamal õhtul vahetus seltskond. Eelmise õhtu seltskond lahkus ja asemele tuli kaks suuremate laste sõpra, sest väiksemate piigade sõber ei saanud kahjuks tulla. Sel õhtul olime natuke rohkem ette valmistunud. 

Varusime kaarte ning erinevaid lauamänge, mida kambaga koos mängida. Tegime koos õhtusööki: keedetud riis ja kanakoorekaste. Magustoiduks küpsisetort ja minu hea sõbra poolt kaasa võetud tükeldatud paprika, kurk ja tomat kadusid laualt nagu oleks tolmuimejaga tõmmatud 😀 Talvisel hooajal on tõeline hitt saun ja lumi 🙂

Tänasel hommikul ei saanud ja lapsi tühja kõhuga koju saata ja küpsetasime pisikesi pannkooke, oli piima või teed ning peale purk maasikamoosi. Ning täna siis viisin kõik lapsed peaaegu nende oma koduukseni.

Kogu sellest vahvast kahepäevast õppisin ma seda, et kui on hea olla, ei tohi minetada valvsust…väikeste laste puhul tuleb eeldada ja osata etteaimata, mis võiks lapsele ohtlik olla. Meile sai eile selgeks, et isegi puidust puudehoidja korv võib tekitada väga valusa vigastuse. Pärast seda kukkumist, tekkis tunne, et ka oksakohtadega istepink ei pruugi olla turvaline või et kui põrandal on lumevesi kuivatamata võib põrand muutuda libedamaks kui liuväli.

Suurtelt lastelt õppisin ma seda, et neisse ei ole vaja suhtuda eelarvamustega. Needsamad lapsed, kes mõned aastad tagasi, kaklesid ja domineerisid üksteise üle – kes leidsid, et inimesel peab olema vaid üks parim sõber. Nüüdseks on nad aru saanud, et mida rohkem suhtlus ja mõttekaaslaseid, seda vahvam on – kõigile on lubatud oma arvamus, kõigiga saab hästi läbi saada. Keegi ei vaata sind imelikult, kui oma hetke seltskonnas tsätid oma teise seltskonna sõpradega ja lepid kokkusaamist järgmiseks päevaks kokku. Väga lahe on vaadata nende laste arengut pealt, keda sa oled oma lastega koos mängimas näinud vaata, et siia kolimisest või sünnist saati.

Aga lühidalt öeldes, oli meil täiesti megatore ja vahva harmooniline ajaviide

Selliste ettevõtmiste puhul on mulle alati meeldinud see, et see on minu mõte, minu teostus. Kui keegi kes osaleb pakub midagi omaltpoolt omaalgatuslikult välja, on see ka kena 🙂 aga mulle meeldib, jälgida, kuidas algsest ideest saab mõte, mõttest teostus. Ja teostajaks olen ma ise. Kokk, meelelehutaja, nõudepesija ja koristaja ning tegelikult ka järelvaataja. Logistik ja taksojuht ka 🙂 Aga mulle meeldib. Sest siis on vähemalt kõik kontrolli all – ning kuigi väike spontaansus ei tee paha, on hea vaadata, et just minu idee on see, mis loob minu enda ja teistelegi lastele õdusa ja mugava keskkonna, kus koos olla.

Kas teate, kui imeline tunne on, kui ärkad hommikul vara, hakkad küpsetama pannkooke, nii et terve maja mõnusat pannkoogi lõhna on täis. Keerad pannkooke pannil ringi, kui avastad aknataga puuotsast kollased värvipallid – tihased ning puutumatu lumevaiba akna all ja mõne meetri kaugusele ulatuvalt ka majast möödunud metsajänku jäljepaari. Imeline!