• Vooremaa

Õndus õndsus, kui hommik ilma elektrita

Jaanipäeva hommikul so täna saime veenduda, kui oluline on keskmise eestlase majapidamise jaoks elekter. Elekter varustab meid võimalusega keeta vett, hoida toatemperatuuri ühtlaselt jahedana, varustab kemmergus toiletpotti veega ja tänu elektrile saab teha pliidil süüa. Samas hommik ilma elektrita on sama harvnähtus kui rannahommik ilma võõrasteta, aga nii see täna hommik alguse sai 🙂

Ärgates selle peale, et toas puudus õhk mida hingata ning kraanist puudus vesi, millest endale kohvi teha, üllatusime meeldivalt randa jahutama minnes, et tänane hommik oleks justkui broneeritud kohalikule. Keset päeva oli parikunud parkimisalale vaid üksik auto ja tühjal rannaliival silkasid kohalike väikelaste jalad. Vee temperatuur oli soojem kui õuesoojus ja rannas viibijatel jätkus sooje sõnu ja vestlust üksteisega kauemaks. Jututeemad olid muidugi erinevad, kuid üksmeeles nenditi, et nii kahju on, et me väike rand on muudetud avalikuks, et kohalik inimene, enam põrgupalavusega ujuma ei pääse. Kas hommikul vara või õhtul hilja, aga mitte päeval. Selline võõrsisseränne justkui liidab kohalikku rahvast ja paneb veelrohkem hindama seda looduseimet – Saadjärve meie kõikide kohalikke tagahoovides, saades seda lihtsalt nii harva nautida. Nagu Pärnu linna kohalikud, elades Pärnus mitmeid aastaid, osad neist pole kunagi meres ujumas käinud 😀 Suvituslinna paradoks.

Hommik ilma elektrita on samaväärne, naabrid joovad koos õues kohvi, naudivad esimest natukene jahedamat ilma, kerget vihmasabinat nahal ja mõnus selline suhtlus toredate inimestega, kes põrgupalavuse ees peidus või aiamaal tegusad olemas. Ühine supluskoht on nagu magneti eest ja hea sõna endast leiab igaüks, et seda oma naabriga või niisama tuttava näoga jagada.

Mina sattusin täna hommikul muidugi suhtlema inimesega, kelle aiamaa otsast olen ma päris tihti mööda jalutades imetlenud kunstiteoseid lillepeenras so värvitud- maalitud kivid. Viimati oli seal kivikonn ja lepatriinude pere. Nii armas, et ühest kivist ja törtsust akrüülvärvist ja lakist ja kahest toredast kunstihuviga harmoonilisest inimesest tuleb nii palju head. Inspiratsiooni ssaime isegi meie kevadel, kui sealt aiamaalõigust mööda jalutades järgmisel päeval hoopis raamatukokku jalutades võtsime kivimaalimise raamatu isegi kaasa. Alles täna, sain teada, kes on need inimesed, sellise loometöö taga. Inspiratsiooni ärgitajad.

Samuti üle pika aja on päike pilve taga peidus ja õues on umbes 25 kraadi sooja. Pärast seda lämmatavat põrgupalavust mõjub see pisut jahedaltki. Aga piisavalt, et luua peas üks loominguline mõte, mis tegelikkuses võiks olla huvitav teemaarendus. Kindlasti ma tegelen sellega edasi, kui olen lõpuks oma esimesse klassi mineja lapse dokumendid kooli ära saatnud. Otsustasin, et annan oma lapsele võimalusel alustada kooliteed kodukohale lähimas koolis ja püüan võtta vahetpolekesmeie klassijuhatajaks saab – vabalt ja anda neile mõlemale võimaluse tõestada, et esimene kogemus või kellegi teise kogemus teise õpetajaga on lihtsalt …minevik. Ja meiega saavad olema palju paremad kogemused 🙂