Ausalt, mind ennast väsitab see distantsõpe kordades rohkem, kui tavaõpe. Kontaktõppes õpitakse asjad ja omandatakse kõikse olulisem siiski koolis. Iga klassi õpilane omas klassis. Ja seal klassis on neil seletav ja juhendav õpetaja. Mõistan, et kui tunnis oma kooliasju valmis ei jõuta, jäävad need asjad koduseks tööks järgmiseks tunniks. Ja kui õpilane ei oska, siis on talle määratud abitunnid.

Distantsõppes, vähemalt meie pere puhul on küll nii, et olen õpetaja – juhendajaks peamiselt kahele lapsele, aeg ajalt ka kolmandale. Meil on plaanimajandus IGALE lapsele – ehk mis tunnid on ja mis sel päeval selgeks peab saama. Et oskaks lapsele seletada, pean enne “koolipäeva” algust endale selgeks tegema, mis teemaks on ja kuidas seda arusaadavalt selgitada tuleks. IGALE lapsele. Lastel on päevas videotunnid, milles nad osalevad kas arvuti või telefoniga, sõltuvalt keskkonnast, kus tund läbi viiakse. Mõnikord antakse tunnitööd muudes keskkondades ka – opiq, seesaw, miksike jne. Mõned tunnitööd tuleb ära teha ajaraami piires. Kui lahendad ära kolmest ülesandest kaks – saad märkuse “tegemata” Kui ei oska teemat, ja kodune õpetaja ka teemat ei valda, siis kuhjuvatki need “tegemata” ja ükspäev linnas sõites, viskas ette reklaami lause “Aga kus on sinu piir?”

Aga minu piir ilmselt ongi siinsamas. Siin, kus mul on lapsed kodusel õppel ja lasteaias arvatakse, et mugavusest vean lapsi veel lasteaeda ( see polevat hädavajalik). Minu piir on siin – kus mina pean kodus tegema mitme õpetaja töö (ettevalmistus, juhendamine ja kontrollimine) ja selleks ajaliselt kokku kulub 9 h päevas. Minu piir on seal, kus üks õpetajatest leiab, et õpilane ei pinguta piisavalt, kui tal mõnest videotunnist osa ei võta, märkides siis ta puudujaks. Tegelikult õpetaja lisas tunni lingi niivõrd hilja, et õpilane lihtsalt ei näinud seda varem. Minu piir on vist siin, et kui ma võtan õpiku lahti ainega, mida ma ise ei valda ja pean järjekordselt ümber tõlkima 3 lehekülge teksti, reegleid ja uusi sõnu, et selgitada MIDA selles ülesandes oodatud on – siis ma füüsiliselt tunnen kuidas oksemaitse üles kerkib. Või kui üks pisikestelst lasteaiast kodus on ja toimub videotund, mille kõrval siis oma kodukontori tööd pean tegema. Veebitunnist kostub mulle kontrollimatu tunnitöö ja õpetaja segamine, lärmakamad lapsed otsivad õpetaja tähelepanu ja aremad ei tahagi enam neis tundides osa võtta. Oma laps sõidab õdede seljataga politseiautoga ringi ja hõiskab valjul häälel brõmm-brõmm viiiiuu viiuuuuuu.

Igatahes, täna siis me otsustasime ka – et võtame ühe pisikese puhkepausi. Natuke kooki ja natuke head seltskonda ja natuke lihtsalt “meie ise” olemaist ilma distantsõppe probleemideta ja tagantsundimise ja juba ahistavaks muutuva sunniga kontrollida stuudiumist, et mis seis seal iga hetk….muutuda võib.

Häid hetki tuli üles pildistama seekord juba tuttavaks saanud Lääts loob pildi 😉 ja suud tegi magusaks oma imeliste profitoolide ja pavlovatega Kooki tahad? kohvik Elvast. Tänud, et viisite mõtted tagasi sinna aega, kus sellised hetked olid osaks igapäevaselt 🙂