• Vooremaa

Reisipäevik. Päev 5

No täna oli ilmselgelt see päev, kus osa meist arvasid, et nad ei kõnni enam eal nii pikka maad ja nemad ei taha enam reisil olla ja tahavad hoopis koju. Jah, ilmselgelt sai pisut üle pingutatud, kuid kes osanuks arvata, et just täna ilmselt kõige palavam päev saabub.

Igatahes, täna oli meil loomaaia külastuseks valitud päev, sest tõotas tulla kuiv ja soe ilm. Sedakorda otsustasime teha tutvust kohaliku metrooga ning laevaga sõitmise läbi vanalinna voolaval jõel. Varasemalt juttude põhjal saadud eelarvamus ei olnud reaalselt pooltki seda ettekujutletust. Reaalsus oli palju palju vahvam ja mitte grammigi õudne. Okei, metroo osa oli tegelikult päris hirmus, sest ma pole harjunud….kiirustama ja võõral maal orienteeruma ega muutuvatte oludega nii kiirelt kohanema. Aga kohalikud võtsid iseenesestmõistetavana seda metrood ja erinevate peatuste vahel liiklemist.

Loomaaed ise oli suur. Ja kindlasti annaksin soovituse – kõpsking jäta koju ja võta kaasa tennis või muu mugav jalanõu. Lisaks varusta end joogiveega. Kõndida tuleb palju, näha on palju ja loomaaias viibijaid on ka palju. Ole valvas, palavate ilmadega on kohal ka herilased ( või sellelaadsed) putukad, kes kaelale maandudes võivad sind või kaaslast pisut “elavdada” Loomaaias oli meie lemmikud elevandid, kelle söötmise hetkele me peale sattusime. Kaelkirjakud, kelle uhkest kõnnakust ja muigest järeldada võisime, et hoopis meie olime nende jaoks vaatamisväärsus aia taga. Kaljukitsed, kes kaljusel pinnal end mugavalt tundes ringi tippisid või lösakil peredega lõunauinakut tegid. Uhke lõvi, kes meile vaid selga näitas ning ringitammuv jääkaru, kes suuretõenäosusega hoopis põhjapoolkeral soovinuks olla. Lindudest avastasime meile koduse – pardi ja võõramaise roosa ( koledalt karjuva) iluduse. Pärast 6,5 km kõnnakut loomaaias, selgus, et lähim metroojaam on 2 kilomeetri kaugusel ja sinna tuleks minna jala, sest bussiliiklusest me suuremat välja ei lugenud 😀 Ja nii me siis andsime minna – kõndisime. Plikad olid nii tublid 🙂 Kordagi ei vingunud, et me eitaha või etmeeijaksaenam. Aga väike mees istus kärus ja tal oli kõik ülihästi 🙂

Pärast siis käisime veel poes. Üritasin leida midagi sellist, mida meil Eestis pole, et külakosti tuua. Selgub, et meil on üsna kommertskaup, mida on suhtkoht igalpool, nii et läksime seda eeelmisel aastal alustatud teed ja ostsime terve portsu külmkapimagneteiid kodustele kaasa 🙂