• Vooremaa

Reisipäevik. Päev 7. Vida! teaduskeskus

Vida!Teaduskeskus meenutab meie Eesti Ahhaa keskust. Vähemalt ülesehitus ja atraktsioonid. Esimene mõte sisenedes ja ringi vaadates oli see, et kas eestlased on Vida! teaduskeskuse pealt oma väljapanekustes nagu snitti võtnud 🙂

Vida keskus on meelelahutuslik kuid teaduste keskus, kus saab tegeleda erinevate füüsikaliste nähtuste olemustega, teevad inimese anatoomiaga erinevaid katseid, panevad külastajat mõtlema kaasa paljude erinevate eksponaatide ja katsetega. Samuti toimuvad siin teadusteatri etendused õue alal.

Keskus on reklaami järgi üks neid vaatamisväärsustest, mis on Brno-s üks esikümne hulgas, kuhu turistid peaksid minema. Piletihind on mõistlik ja perepilet veel mõistlikum. Kui meie rahasse ümber arvutada, siis tuli käia välja vähem rahatähti kui Eestis Ahhaasse minnes. Meie hinnangud muidugi keskusele olid kahetised. Olime oodanud kes -mida 🙂

Mehed arvasid, et keskus on palju ägedam kui meil Ahhaa. Nad jõudsid arvamusele, et Ahhaa on põnevam. Laste meelest ületas just Vida! Ahhaaa. Tõsi ta on, et lastel oli rohkem tegemist ja põnevam, kui Eestis oleks olnud. Siin oli väikelastele tehtud ronila ning liikluslinnak, kus sõidurada valgusfoorid ja ülekäigurajad. Sai vändata … ja oma jalgade energiaga liikuma panna helikopter. Oli põnev ehitada paberlennukeid ning neid juhtida lendama. Sai mängida veega ning õppida inimeste anatoomiat, lasta käsirelvaga täpsust ning järgi katsetada oma tasakaalu tunnetus. Kokkuvõttes oli lahe ja meile meeldis.

Teise kohana pidime me minema meremuuseumisse, kuid Vida! teaduskeskuse pisikese pettumuse järel, otsustasime, et perepilet 90 eurot võib ka pettumuseks osutuda ja me jätame selle käigu lihtsalt vahele.

Otsustasime, et proovime siis tänase õhtusöögi teha grillil, nii nagu meil koduski tihtilugu kombeks. Grillsüsi me võtsime muidugi kodust kaasa ja poest pidime võtma vaid grillitava. Oeh 😀 Ilmselgelt, kui sul on pirts maitsemeel, siis Tsehhi saslõkilaadne toode korralikule saslõkki austajale peale ei lähe. Ja omajagu naerutas meid ka kana. Vintske. Väga vana kana. Surnd oma loomuliku surma. Igatahes, viimase tüki lammutasime laiali aga vintskus jäi. Ma pole ammu nii vähe saslõkki korraga söönud, kui seekord 😀 Aga mingisugune grillvorst peekonisse keeratuna, maitses päris hea. Muidugi oleme me suht algajad niiviisi matkajad ka..aga omataolistele ütleme ette ära, et kui võtad kodust kartulit kaasa, siis palava ilmaga kartulit kilekotis hoiustada on väga rumal idee 😀

Homseks on plaan minna lastega lõbustusparki.