• Vooremaa
Blogi
Saabuski lõpuks kauaoodatud kevad

Saabuski lõpuks kauaoodatud kevad

Kevadine pööripäev ehk kevadine võrdpäevsus on ööpäev iga aasta 20 või 21. märtsil, millal on kogu maal päev ja öö sama pikad – 12 tundi.Kevadisel pööripäeval asub Päike seniidis ekvaatoril. Alates kevadisest pööripäevast ületab põhjapoolkeral päeva pikkus öö pikkuse, aga lõunapoolkeral ületab öö pikkus päeva pikkuse.

Aga kevad on olnud alati minu kuu. See aeg, kus looming voolab ja tegevust alati käed ja jalad täis, meel rõõmus ning käimist sõprade või vanemate juures. Sel aastal ilmselt tuleb rohkem maha pidada virtuaalseid kohtumisi kui seni. Tegelikult on ju mugav – lapsed õpivad kodus ( kõikidest koolisegajatest priid, samuti ei saa tundidest minema hiilida). Need kes pole siiamaani õppinud, ei õpi ka nüüd. Rohkem looduse ja lähedaste ning perekondlike sidemete tähtsuse hindamist. Kodused ühised tegemised ja loomingulised ettevõtmised ja projektid ei ole ka kuhugi kadunud. Kontorisse minema ei pea – istud tuduriietes arvuti taga ja räägid ülemuse ja kolleegidega värske hommikukohvi juues ja lemmik lehte lapates. Kui lastel on videotunnid, siis kuulad värske kõrvaga koolimelu – kuidas on teiste laste kõnepruuk tunnis, siis võiks mõneti muiata, et hea teada, et suuvärk ei käi kaasas koduse kasvatusega, vaid on rohkem ikka õpilaste enda “nakkumise” teema, kust mõni sõna meelde jääb ja teiste eeskujul seda kasutatake. Mis siis, et tihtipeale ei tea nagu selle sõna tähendustki. 😀

Sel kevadel on kinni muuseumid, ujulad, spad ( mis meile hiljuti kasulikus osutusid ja lapse vannihirmust õle õpetasid saama) , raamatukogud, riidepoed ja kohvikud ning mängumaad. Hiljuti avastasin, et me lemmik Friida mängumaa on lõplikult oma uksed sulgenud.

Samamoodi on looduses käimine võimalik ja oma tervist hoida. Nii on olnud see iga kevad. Kes tahab jätkab oma tegevust ja kellele on vaja vabandust mitte kehaliselt aktiivne olla – see saab alati koroonakilpi taguda. Lastel on sõpradega kooskäimine piiratud, teistesse küladesse minekut ei vaadata hea pilguga – samas ei pakuta ka lahendust vaimse tervise ülepinge leevendamiseks. Kinni on noortekeskused ja huviringid. Kaubanduskeskustest on ära korjatud või lintidega ümbritsetud, et lapsed ja noorukid ei koguneks mitmekesi ning vanemad poeskäijad mitmekesi jalga ei puhkaks.

Aga see eest on meie lähipiirkonda tehtud mingisugune väljanäitus, mida reklaamitakse meedias, ning kutsutakse kohale külastama ja näitust avastama, seni kuni raagus puud lehte lähevad. On paigaldatud pingid, kuhu istuda saab ning kogu väljapanek on soovijatele tasuta avatud. Tegelikult on väga lahe, kui piirkonnas on selliseid loomingulisi ja julgeid inimesi – aga reaalselt – kas seda on praegu vaja? Tahaks siiski loota, et ministrid suve tulekut ära ei keela ja päike ikka ilma soojendama tuleb. Selleks võiks aga kõik piirangud vähemalt meie kodukohas olla täitmiseks kõigile ühtemoodi.

Eilsest keelati järvejääle minek kõikidel Eesti siseveekogudel. Aga järvel käivatele kalameestele see piirang ei loe, niisamuti jääpurjetajale, kes liikus Saadjärve Kalevi jahtklubi sadamast üle jää ja paarile uisutajale kukulinna rannas. Meie lasteaias on soovituslik lapsevanematele hoida kontakte võimalik madal, haiged lapsed kodus hoida. Ja siis selgub, et laste kasvataja võtab puhkuse, et minna lennukiga soojale maale reisile. Seda siis ajal, kus valitsus on andnud soovituse – vältida reisimist, kui see just hädavajalik pole. Ehk ka see osa on täiesti tavapärane – on neid, kes saavad aru ja on teised, kes ei taha ja ei saa ka.

Aga kevad…see mõnus vetevulin, jääpurikad, roheline muru, must muld, saabuvad rändlinnud, soojem tuuleõhuke ja päike, sumistavad mutukad ja kevadine see ärkamine….mõnus. Vaimne tervis jääb alles, kui selle distantsõppe stressi vahele eesti jakirjandust ei loe. Ja kui nädala sees on vaid kooli ja lasteaia tegevused, siis nädalavahetus peaks olema ainult puhas aeg koos perega, …kohal olemise aeg.

Nädalavahetuse puhul ja kevade alguse puhul, sai hommikusöögiks keedetud ports valgeid mune. Kuigi munadepühani on sootuks mõni nädal aega, siis ajatäiteks sai neile ühte kätte pliiatsid kätte torgatud ja teise kätte muna. Ning nii nad siis mitmekesi joonistasid ja nohistasid. Siis me tükeldasime shokolaadi, segasime tainas, valasime vormi ja mõõtsime aega. Ülejäänud toorjuustust ja shokolaadi sulatasime veevannil ja osa valminud biskviidist pudistasime sekka ning panime külma. Keetsime piimasuppi ja tegime võileibu ja siis oligi ühel mehel aeg lõunatuduks aga enne seda jõudsime ka plastiliinist figuure ja temaatilisi kujukesi vormida.

Kui olla sellest “äralõigatud maailmast” üks osa, siis tuleb see oma osa, teha võimalikult tavapäraseks ja turvaliseks. Tuttavlikuks ja koduselt õdusaks. Vanavanematega saab suhelda virtuaalselt, neid meeles pidada tavapäraste postkaartide saatmisega ( ei ole igapäevane nähtus, saada lapselapselt postkaart või kiri) ja koos saab minna loodusesse, võtta kaasa piknikukorv ja meeldiv suupisted ning nautida neid hetki, mida me saame ise muuta ja milles olla osalised ning otsustajad.

Nautige, seda vahvat kevadet ja tehke seda teistmoodi. Looge enesele enda maailm. Selline, milles saate olla iseseisev ja sõltumatu, olles vaba oma otsustes ja kindlameelsustes. Muretsemata asjade üle, mis teist ei sõltu või inimeste pärast põdemata, kelle arvamust te nagunii muuta ei saa.

Maailm on alati param paik, kui me seda usume.Ainult meie saame omi maailma muuta paremaks.