• Vooremaa
Blogi
Seal kus lõppeb mugavustsoon, algab tegelik imeline maailm. “Ei taha lood”

Seal kus lõppeb mugavustsoon, algab tegelik imeline maailm. “Ei taha lood”

Meie tänapäevane ühiskond on jõudnud punkti, kus me ei taha….astuda välja oma mugavustsoonist, ei taha mõelda ise, ei taha osata luua seoseid ja mis veelgi enam – enamik inimesi ei taha olla empaatilised, mõistlikud, arvestavad ja eetilised olukordades, kus neid omadusi vaja oleks. Mina sain aasta jagu aega tagasi selgeks, et kui lõppeb mugavustsoon, algab tegelik imeline maailm. Kui inimene iga päev lõhub enda ümber kammitsevaid piire, siis on ta vaba ja seal peitub õnnelikkus. Julge pole mitte see, kes ei tunne hirmu, vaid julge on see, kes tunnistab ja vaatab oma hirmudele otsa ning ületab neid. Eriti sellele vabadust piiravale hirmule „mida teised minust arvavad“. Kui inimene ei lase end häirida teiste arvamusest, vaid järgib oma südant ja sisetunnet, on ta seeläbi äärmiselt tugev isiksus ning tal on vabadus olla just see, kes ta tegelikult on.

Minu suurim mugavustsoon kestis 6 aastat, mille käigus viisin ma oma kahte last koolikeskkonda, mis oli nende arengut pigem pidurdav ning tekitas juurde erinevaid probleeme. Kahel viimasel aastal tekkisid teravad vastuseisud koolipidaja, tugimeeskonna ja erinevate klassijuhatajatega. Aga mina vedasin truult oma lapsi igal hommikul kooli, veendes neid ja ennast, et no varsti on koolivaheaeg, varsti. Küll jätkuvad konfliktid lõpevad, küll kõik korda saab. Kokkuvõttes – on igal inimesel oma arusaamine asjadest. Nii ka erinevad tõed. Ja nende tõdedega on nii, et varem või hiljem vupsavad need veepinnale.

Minu tõde: minu lapsed olid koolikiusamise ohvrid. Alguses kiusati ja mõnitati neid mõningate klassikaaslaste poolt. Valesüüdistused, näpuga nätamised, füüsilised kallaletungid, mõnitamised…Kui ise selle murega kooli poole pöördusime, sai selgeks, et ega meie muret tõsiselt ei võeta. Sai pöördutud avaldusega, et me ei soovi kooli tugipersonaliga koostööd teha. Sealt tulid lahkhelid, mõnitamised, valemärkused. Ning pöördusime lastekaitse poole ( Kiva, Lasteabi, noorsoopolitsei. Lasteabist suunati need materjalid tagasi kooli personalile ja lahvatas konflikt – ning oligi dzinn pudelist välja lastud. Kooli tõde: lapsevanem teeb sääsest elevanti ning meie koolis ei esine koolikiusamist. Hiljem, peaaegu kuus kuud hiljem selgus ka ühe tugitöötaja tõde: Temal on lapsevanemaga olnud kokkupuude 14 aastat tagasi sünnitusmajas, kus (mina siis) jäin talle meelde, kui sünnitusmajas oma õigust pidevalt taga nõudsin. Siis nii ikka ei saa, et tulen kooli ja “marsin” ilma kokkuleppimata direktori kabinetti – (Kui ma nüüd meenutan, siis 14 aastat tagasi sünnitusmajas – oli mul 2 kuud enneaegne laps, keda ma enda juurde ei saanudki. Alles lastekliinikus, sain ta enda juurde …. Enamus sealveedetud ajas olin ma liiga kohkunud ja hirmul, et midagi mõista või nõuda. Mul polnud seda nimegi mis praegu. Aga vot. selline eelarvamuslik tõde. Ja see takistas siis nüüd lahendamaks koolimuresid nii nagu oleks pidanud. Mis siis, et minuga oli lasteabi, kiva, teiste koolide HEV kordinaatorid ühel meelel, siis seal koolis olin ma järjekordne lapsevanem, kes tekitas probleeme. Lastekaitse ei näinud põhjust koolis asju meie vaatevinklist selgitamas käia, sest muidu võib olla teeb asja hullemaks lapse jaoks ning klassijuhataja, ja muud õpetajad olid ringkaitses. Isegi erapooletu olema pidanud volikogu liikmed leidsid, et kiusatavad on hoopis ise probleemsed. Minu saadetud kirjad kadusid mugavalt ära, juristi saadetud kiri ei jõudnud ka väidetavalt kohale kuigi see ei tulnud isegi minu meililt 🙂

Me lahkusime mugavustsoonist – lapsed käivad teises koolis. Hinded on korras, eelmises aastal lõpetasid kiitusega. Sel aastal – on koroona aasta – kuid pingutavad, õpivad ja ühtegi sellist probleemin nagu oli nö mugavusstsoonis ei ole esinenud. On mõned tülid tekkinud möödarääkimistest, nagu seda aeg ajalt juhtub kõigiga, kuid kui lapsevanem pöördub kooli poole murega – siis võetakse seda tõsiselt. Keegi ei arva, et lapsevanem raiskab oma aega millegile, mis ei ole probleem. Koolijuhile saadetud kirjad jõuavad kõik saajani ning vastus saabub sama päeva jooksul. Mitte mugavustsoonis kuu aega ja siis peab ka järelpärimise saatma 🙂

Minu tõde: Meie probleemidest ei hoolitud, koolis oli ebapiisav kommunikatsioon koolijuhi, ja tugimeeskonna vahel, klassijuhatajad ei tahtnud või ei saanud aru. Selle asemel mõnitati ja vihjati lapsevanemat ka teiste vanemate juuresolekul. Lastele tekitati mitmeid hingelisi traumasid. Haridusameti tõde , et inimestevahelisi probleeme nemad ei lahenda, tugimeeskonna haridusele ei saa midagi heita ette ning kui ühel õpetajal on mittesobivad isiksuseomadused, siis see pole piisav, et õpetajaga töösuhe lõpetada.

See õpetaja julges veel viimasel kokkusaamisel vihjata, et tegelikult on temal õigus nüüd hoopis mind kohtusse kaevata. Et olin aasta tagasi oma lapse messengeris ühe tema klassiõega kirjutanud ( soov oli siis teada saada, mis kana neil omavahel kitkuda oli) ja see tüdruk väitis, midagi, mis oli õudusttekitav. Siis ei leidnud kool, et see oleks midagi sellist millega peaks tegelema. Kui aga lõpuks klaarisime selle asja ära tolle tüdruku ja vanemate vahel, siis ei leidnud klassijuhataja aegagi, et vabandada või selgitada omapoolset suhtlusviisi meiega. Naljakas, kuidas siis tugitöötaja võib oma tööst ja lastest, ning õpetajatega lapsevanemat taga rääkida, lähtuda siis väidetavast seigast 14 aastat tagasi – kui kujunes tema eelarvamus ühe lapsevanema suhtes. Seda juttu kuuleb pealt seesamane lastekaitsetöötaja, ning kohtumise käigus nõustusime, et okei päris palju möödarääkimisi on selle aja jooksul tekkinud kooli poolse olematu kommunikatsiooni tõttu, et okei asjad räägitud ja klaar. Siis päeva paari pärast tuleb … vallavalitsuse tõde mulle tagasiside, et lapsevanem võttis oma pretensioonid tagasi 😀 Irw. Nii on lugu siis nende tõdedega.

Või siis need koolikiusajate tõed: ) Üks poiss pöördub tugiõpetaja poole murega, et klassiõde võttis aknalaualt tema telefoni ning sobras seal ringi. Mitu klassivenda tuleb tunnistama, et jah, nii see oligi.

Kool räägib lapsega. Keelab tal koju helistada ning ei kuula ka selgitust juhtunu kohta ( et oma tõde esitada) ning ähvardab pöörduda noorsoopolitseisse, aga ei pöördu.Poiss järgmisel päeval väidab veel koolis, kuidas ema oli tal hästi kuri selle tüdrukut peale, ning pani kodus telefonile parooli peale.

Lapsevanema sekkumisel selgub, et ema ei tea sellest loost midagi. Poisil on tegelikult kaks telefoni, mille ühte olemasolu ei teadnud emagi ning teine telefon, mis oli emale teada. Situatsioon oli juhtunud koolis, klassis. Selgub hoopis et juhtus see noortekeskuses, kus see poiss ise oma telefoni sellele tüdrukule näitas, kuid klassivenna sisse astudes tüdrukut hoopis süüdistama hakkas.

Või selline tõde, kus instagrammis kirjutab ühe konto alt keegi tüdruku pildi alla rõvedusi ja nilbuseid. Ei kohku tagasi isegi lapsevanema sekkumisele. Lapsevanem uurib välja, kes võiks peituda konto nime taha ja pöördub siis tolle lapse vanemate poole. Ka käesolev poiss ajab tagasi – see pole tema konto ja tema pole midagi sellist teinud. Lapsevanemad usuvad poissi ja pakuvad välja poisi nime, kes nende meelest võiks asja taga olla. Solvatud lapse vanemad lähevad siis tolle ukse taha – selgub, et ka too poiss ei tea midagi, kuid ütleb, et esimene poiss oli teda hoiatanud nende tulekust.Pärast noorsoo ja veebipolitseiniku sekkumist võtab ühendust esimese poisi lapsevanem, kes on kuri, et me asja sinnapaika ei jätnud. Siiski paar päeva hiljem on poiste kool selle asja lahendanud – ja mõlemad poisid vabandavad oma teo eest.

Et neid tõdesid on nagu hästi palju. Vahel on tõde kerge, vahel teiste “tõdede” vahel peidus. Arvatavasti on niisamuti ka selle praeguse aja Covid-iga. Meie oleme piiranud oma kontaktid miinimumini, õpime kodus, töötame kodus, käime poes- apteegis ja segagi paar korda kuus. Maskivastaste aktsioonidega kaasa ei lähe – suurtesse seltskondadesse ei lähe, poes kanname maski. Meelelahutust pole. Käime palju õues ja mängime koos. Vanavanemaid ei külasta. Koroona üle nalja ei heida, ise otsimas ei käi. Samas aktsepteerin – et kes vaktsineebrib on ok, kes ei – on ka ok. Ise pole vaktsiini vastane aga koroona vaktsiin ja selle rutt tekitab küll küsitavust ERITI arvestades https://isalugu.blogspot.com/2021/03/lp-terviseamet-kuhu-kadus-uhe-oopaevaga.html pärast erinevate “tõdede” lugemist, kuulamist ja vaatamist meedias.

Vahel tekib tahtmine kodust ära joosta 🙂 Aga miks – oma kodu saab teha alati mugavaks ja õdusaks ja miks mitte siis võtta viimast nende piirangute valguses. Kes oleks võinud arvata, et kodukontorid popiks muutuvad ja hakatakse hoomama, et suured koolid on iganenud arusaam haridusest. Teleri vahendusel saab reisida igasse eestimaa paika, lugeda raamatuid ja seigelda paikades, kuhu lennukid ei vii ja kus pagasit kaasa tarida oleks ülim totrus. Iga päev saab end magada välja, või hoopis sisse 🙂

Ma pole veel aru saanud sellest tõest “riik on lukus” ( osad inimesed käivad koolis, osad inimesed käivad tööl, osad lähead teise riiki reislie….)

Kui numbrid ei alane, karmistame piiranguid…..milliseid piiranguid? 😀 ja mille eest need inimesed järgmine kuu oma makse maksavad ERITI kui vahepeal tõstetakse ka kütuse hinda

Seltsimees Kiik hõiskas paar päeva tagasi, kuidas kehtestatud piirangud juba oma mõju avaldavad, siis kuidas järsku need numbrid ikka nii suured on ….Ja kui lugeda ühe isaloo blogist ja vaadates kuidas tema arvutustele põhinevas graafikus jookseb hoopis seos maskikandjate ja nakatunute vahel, siis on see mõtlemiskoht.

Ega siis pooltõde veel tõde pole.

Aga tõde on ilmselt see, et selline hirmutamise ja kurnamise taktika pole tavaliste inimeste suhtes enam aus. Ma ei taha…