• Vooremaa
Blogi
Selleks et egost vabaneda, peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned

Selleks et egost vabaneda, peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned

Kõik inimesed siin maailmamunapeal on ilmselt kuulnud sõna “Ego” ja arvata on, et vahel oleme me teist inimest nimetanud “suureks egoks”, kes lihtsalt koos teistega ei mahu ühes ruumis olema. Ka ma ise, viskan vahel nalja, et minuga koos teisi egosid ühte ruumi lihtsalt ei mahu 🙂

Aga vaat sellelt lingilt siin, https://latene.ee/module/kbm/article;kbm_article_id;969 olen ma päriselt aru saanud, kes või mis on see EGO. Lühidalt kokkuvõttes on see ladinakeelne sõna, mis tähendab “mina”. Ego on illusiooniline ja hinge vastand, kuigi asukoht on neil praktiliselt sama. Vahe on selles, et hing on siiras ja aus kuid ego on illusiooniline ja ebasiiras. Ego saab tekkida, kui valed energiad jäävad me kehasse kinni. Ego on miski, mis toodab su sees sõja, mida saab paranddada vaid rahutegemisega. Ja lugedes seda postitust, on mind tabanud pisikene äratundmishetk. Ja eilses vaikuseminuti matka teema oligi – vaadata ja küsida enda käest, kumb mind siis tegelikult valitseb. Mul on hea meel, et tänu vaikuseminutitele ja loodusmatkadele ja inimestele mu ümber ( kelle arvamus ka oluline on!) ja surramurra välise müra eiramise oskusele, olen utsitanud egol andma teed hingele.

Muideks ega ego pole paha tegelane. Tema on vaid see muutlik energia, mis juhib inimesi eksiteele. Kuid Ego on see muutuv energia, mida saab kasvatata kui kahaneda ja kõige mõistlikum oleks saada sest Ego olemusest aru, et vähendada illusioone ja ego – hinge vahel pendeldamist igapäevaelus.

Iga inimene tahab tunda end väärtuslikuna. See määrab suures osas nii meie enesetunde, mõtlemise kui käitumise. Endasse uskumise määrast sõltub, kas söandame luua suhteid ja võtta vastu elu väljakutseid, kas toetume oma jalgadele või paneme isikliku õnne sõltuma teistest inimestest. Eneseusus on paljuski kinni ka see, kui lihtne või keeruline on meil vanast ja ebavajalikust – olgu selleks ebasobiv töö, kehvad suhted, minevikuhädad või tulevikku puudutavad hirmumõtted – lahti lasta. Mida suurem on usk endasse, seda suurem on sisemine kindlustunne, et ma suudan hakkama saada kõigega, mida elu mulle toob.

Eneseusust ja enesekindlusest rääkides tuleb paraku kohe jutuks ka egoism. Egoistlik ei tohi olla! Meid on õpetatud teisi inimesi tähele panema ja nende eest hoolt kandma, meile on korratud, et enda vajadused tuleb kõrvale tõsta ja hoida pilk teiste inimeste vajaduste juures. Kuid kodus ja koolis jäeti meile õpetamata üks oluline tõsiasi: et oskaksid ja jaksaksid teistest hoolida, on vaja esmalt õppida hoolima iseendast.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et egoism tähendab isekust, enesearmastust. Kas pole see üks vajalik omadus? Enesearmastus ei tähenda seda, et sa nõuad valjuhäälselt oma õigust, tallad teiste inimeste varvastel või lähed oma tahtmise järel üle laipade. Enesearmastus tähendab, et sa paned ennast tähele, teadvustad ja väljendad oma vajadusi, kannad enda eest hoolt ja ebaõnnestumiste korral suhtud endasse kaastunde ja leebusega, mitte ei materda end. Ma usun, et inimene, kes ennast armastab, on siiras ja loomulik, ta tunneb end vabalt ja käitub sundimatult ka keerulistes elusituatsioonides, ta ei kanna maski ega püüa mis tahes hinnaga teistele inimestele meeldida. 

Väitsin ju, et egost tuleb lahti lasta? Me ei saa enne õppida jooksma, kui pole veel õppinud kõndima. Kuidas saab oma egost lahti lasta inimene, kel ego pole õieti tärganudki – kel pole aimu, mida ta vajab, millised on anded, mis lasevad tal tegevusi nautida ja millised takistused ei luba elust rõõmu tunda? Mulle tundub, et ego lahtilaskmine on siiski kõrgem pilotaaž. Enne tuleb ennast hoolega tundma õppida ja arendada ning oma (vaimne) selgroog tugevaks kasvatada.

Muidugi ei tule kasuks ka see, kui hoiame kujunenud enesekuvandist ja maailmapildist kõvasti kinni ja keeldume asjadele teise nurga alt vaatamast, kuid mina usun siiski, et inimeste probleemiks pole ego olemasolu, vaid pigem hägune minapilt ja vähene eneseteadlikkus. Sel juhul juhivad inimese käitumist alateadlikud lapsepõlvest pärit mõtte- ja tegutsemismustrid, tema nõrk ego laseb end kõigel välisel, sh teistel inimestel lükata ja tõmmata ning õigest teest kõrvale kallutada.

Mis võiks siis olla eneseväärikuse tugevaks sambaks?Ma arvan, et see on kõige tähtsam küsimus: mida mina tahan? Kõlagu see pealegi egoistlikult! Sellele küsimusele vastuse otsimine tähendab igal hetkel iseenda tähele panemist: kuidas ma end praegu (selle inimesega, selles olukorras) tunnen? mida ma vajan, et tunda end hästi? mida ma saan olukorra muutmiseks teha? mis teeb mind õnnelikuks? millised inimesed mind toetavad ja tõstavad? millised tegevused annavad mulle energiat ja teevad mu hingele head? 

Vastused nendele küsimustele kasvatavad eneseusku, see omakorda aitab kannad tugevasti vastu maad suruda, selja sirgeks lükata ja endale öelda: „Olen ainukordne ja väärtuslik“. Ja kui ma kord juba tunnen end oma nahas hästi, on mul lihtne teiste inimeste vajadusi tähele panna, nende jaoks kohal olla, hoolida ja armastada.

Aga „Selleks et egost vabaneda,
peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.