
TĂ”elise armastuse luguđ
Otsisin teemat, mida kirjutada, aga alustades jĂ€i iga kirjutatu ripakile. Ei kĂ”netanud. Tahtsin kirjutada homsest sĂ”brapĂ€evast, ajaloost ja eestlaste hinge juurdumisest, kingiideedest ja veel ajaloost. JĂ€rgmisena hakkasin kirjutama autodest đ just seda minagi. Aga hommikul juhtus nii, et plaksuga ĂŒks kojameestest lahti tuli ja noâŠma ei osanud sellega mitte midagi peale hakata. Enam pole ma ka blond ja juuksevĂ€rvi sĂŒĂŒks oma teadmatust ajada ei saa. Aga, ei saa kirjutada nĂ€punĂ€iteid teemast, mida ei valda, kui isegi uue kojamehe ostmine saab vaevaks kujuneda.đ€
Sattusin nĂ€gema kultusseriaali âSex and the Cityâ. Olgugi, et aeg on edasi lĂ€inud, siis teemad ja naljad olid ikka kohased. Mis selles armastuses ja seksis siis muutuda saabki? Peategelane Carry mĂ”tiskles sĂ”branna vĂ€ite ĂŒle, et elu jooksul kohtume ainult kahe True Loveâgaja kui sa need mööda lased, siis ongi nii, et rohkem seda ei ole ega tule ka. Mis asi see True Love siis on? On see Suur Armastus? See Ăige Armastus? Ja, mida TĂ”eline Armastus ĂŒldse tĂ€hendab? Kuidas seda Ă€ra tunda vĂ”i vahet teha?đ
Maast madalast hakatakse kodeerima, et on olemas ĂŒks printsess ja prints. Enamjaolt muinasjuttudes printsessid ootavad, millal printsid on valmis neile jĂ€rele tulema ning pÀÀstma tohutust ĂŒksindusest vĂ”i raskest elust. Sellele jĂ€rgnevad hilisemas vanuses (kultus)seriaalid, raamatud vĂ”i romantikast nĂ”retavad filmid. Ăige Suure Armastuse otsimine on tore pakk uskumustest, ideaalidest, hoiakutest ning ootustest, mille LÀÀne ĂŒhiskond on kenasti Ă€ra pakendanud ja kĂ”igile tasuta vĂ€lja jaganud. Kuid unustame Ă€ra, et muinasjutud ja filmid lĂ”ppevad peamiselt, nibin-nabin, peale esimest romantilist suudlust.
LĂ”ppevad siis, kui kehakeemia on dopamiinist ja serotoniinist pungil. Kui keha on armumise hormoonidest tĂ€is, siis usumegi, et oleme leidnud selle Ăige. Ta on parem, kui kĂ”ik teised kokku. Ja laulud on kirjutatud just Meie (Ăigest) Armastusest. Nii me seda Ăiget ju defineerime.
Armumine ja armastus on kaks eri asja. Probleem on tegelikult selles, et kui kehakeemia taandub, siis inimesed ei suuda luua tĂ”elist sĂŒgavat, tĂ€hendusrikast inimlikku ĂŒhendust ning teineteisele pĂŒhendumist. Tavaliselt sĂŒĂŒdistame kaaslast Ăige tunde puudumises ning lĂ€hme otsima uut dopamiini ja serotoniini doosi. See on ĂŒsna kurb nĂ”iaring, mis tĂ”ukab inimesi veel suurema pettumuse ning ĂŒksinduse suunas.
Armumises puudub sĂ”pruse kontseptsioon (âOleme rohkem kui sĂ”brad!â). Seal on ainult lilled, liblikad ja ĆĄampus koos kaaviariga. Peidetakse lĂ”gisevaid luukeresid sĂŒgaval keldris kolmekĂŒmne luku taga, et Ăige neid mitte mingil juhul ei leiaks ega nĂ€eks. Armumine on rollimĂ€ng, soov nĂ€ha teises inimeses jumalikke omadusi, mida nii kaua on otsitud. Ja ka teater, kus mĂ€ngitakse just seda rolli, keda teine imetleda tahab, et egoistlikult tunda enda nahal imetlust. Armumine ei ole aus mĂ€ng kahe inimese vahel.
Armastades lubame kaaslasel olla tema ise. Armumisel tahame nĂ€ha inimest, keda nĂ€ha soovime vĂ”i enda pÀÀstmiseks vajame. Milline on meie suhe sĂ”pradega? Tihti lubame neil olla nemad ise. Anname andeks nende veidrused, julgeme ja lubame vĂ€ljendada mĂ”tteid, vaielda, olles vĂ”imelised iga hetk Ă€ra leppima. Aga oma kaaslastele me taolisi eksimusi ei luba. Iga tĂŒli, kus ollakse eriarvamusel, saab mÔÔtme, et kaardimajal ei jÀÀ muud ĂŒle, kui kokku kukkuda. SĂ”brad aitavad rasketel aegadel. Me ei esita neile ebanormaalseid vĂ”i âproportsionaalseid nĂ”udmisi vĂ”i eelda tĂ€iuslikkust. SĂ”prus on ĂŒhendus ja luba eksisteerida kahel normaalsel inimesel ĂŒhes ajas ja ruumis.
Tavaliselt juhtub suhetes aga vastupidine. Inimesed, kes kunagi teineteist jumaldasid, tulevad koju selleks, et oma paha pĂ€ev vĂ€lja elada. LĂ€hevad tööle vĂ”i peole ja jĂ€lle naeratatakse, ollakse andestatavad kĂ”ikide teiste, aga mitte oma kaaslase suhtes. Kaaslane saab kogu viha, pahameele, tujud ja frustratsiooni. Teistele jagatakse aga enda hĂ€id kĂŒlgi, nagu kompvekke lasteaia sĂŒnnipĂ€eval.
Seesama âmĂ”nusâ TĂ”elise armastuse pakett, mis on tĂ€is ootusi, lootusi ja illusioone annab meile justkui Ă”igustuse kĂ€ituda oma kaaslastega kui isikutega, kes on pahatahtlikkult vĂ”tnud meilt nn jumala vĂ”i jumalanna. Oleme pettunud. Pahased. Solvunud, sest printsist (printsessist) on saanud konn ja see on selgelt andestamatu. NĂ€gemata sealjuures, et need olid meie endi projektsioonid, meie endi lootused, ootused ning mĂ€ngud ja varjamised.
Ebateadlikus maailmas on armastusel vĂ”ime transformeerida ego. Armumine on ego-pĂ”hine ehk âMulle meeldid sa sellisena ja ainult sellisena olen nĂ”us sind imetlemaâ. Armastus on armastus-pĂ”hine ehk âSa oled, kes sa oled ja see on kĂ”ik, kes sa oled ning ma aktsepteerin sedaâ.
Armumisesse on sisse kirjutatud pettumine. Armastusse olemine. Armastus on tÀnulikkus ning mÔistmine, et sellisena, nagu teine inimene on, on ta mulle vÀÀrtuslik. Et ma austan teda sellena, kes ta on, isegi, kui ma temaga ei nÔustu.
Armastus on turvatunde loomine ning hoidmine, et iga eksimuse vÔi erimeelsuse peale ei nÀidata ust. Armastus on meie sisemine jumalik olemus, millel on kÔrgemad vÀÀrtused nagu tÀnutunne, austus, andestamine ja tunnustamine.
Armastus ei ole projektsioon, vaid siiralt teise inimese nĂ€gemine (âMa nĂ€en su tundeid, su mĂ”tteid, su reaktsiooni ja vajadusi!â) ning tema mĂ”istmine.
Arvan, et TĂ”elisel Armastusel ei ole mitte mingit pistmist TĂ€iuslikuks vĂ”i Ăigeks olemisega. Armastus lihtsalt on ja ta on meie sees, mitte seotud teise inimesega. Kuid jaa, vahel ainult armastusest ei piisa. â€
Suhe on elusorganism, mis vajab hoolt, hellust, piire, nurkade maha lihvimist ja peamiselt tööd iseendaga ning teadlikkust oma hoiakustest, kĂ€itumistest ja ootustest.đ