• Vooremaa

Tutvumise õhtu esimeses koolis esimesse klassi minejale

Oli lasteaia lõpetamine. Ja nüüd peaks algama siis paberite sisse viimine uuesti kooli – esimesse klassi. Nii raske on otsustada, milline kool see siis kõige õigem või kas peaks olema õigem arvestada, mida tahab mudilane ise või mis on lapsele hea, vanema arvates? Kuidas leida see, mis tegelikult on sobivam? Mõtlemise ainest on rohkem kui veel.

Täna pärastlõunal käisin siis esimesse klassi minejaga tutvumas algklasside maja ning sealsete õpetajatega. Üle pika aja ( 2 aasta) nägin kooliseinte vahel ka õpetajat, kellega meil paar aastat tagasi tuline konflikt arenes, kuid täna asjade selgeks rääkimisele ning mõistmisele, et situatsioon oli õpetlik meile kummalegi – edaspidi me saame koos eksisteerida ja üksteisega vimma ei pea vedama. Pealegi tahtsin talle ka aitähh öelda, selle eest, kuidas viimati lahendas ära situatsiooni oma kooli kuuendike poistega, kes meie piigale internetis sõnadega liiga tegid. Tänud veelkord. Ka meie esimese klassi mineja, ütles, et talle meeldivad kõik inimesed, kes täna seal väikses majas nendega tegelemas olid. Oma tütre arvamust ma austan ja kui talle meeldis, siis meeldivad mulle ka 🙂 See, mis ma viimati sealt isikliku koolitarkusena kaasa sain, oli minu meelest õpetav, silmiavav ja tegelikult ka edasi arendav jõud.

Sel ajal, kui lapsed algklasside majas tegid tutvust inimeste ja ruumidega ja kus üleüldse oli neil vahva tunnike mängimist ja tegelust – pidid lapsevanemad suure kooli aulas, infotunnis osalema. Ma pole ammu sellises infotunnis osalenud ja viimasest korrast on ikka päris jupp aega möödas, sest kohati tundus, see info niiiiiii nämmutav. Direktori jutt oli lühike, konkreetne ja sai tõesti teada informatsiooni, mis tõesti uut. Samuti on hea ette teada, kuidas korraldada parkimine ja peatumine, et lapsed ilusti kooli saaks jõuda. See praegune lahendus tõesti väga ei toida. On tõesti algklassidele lastele vaja teha ohutumaks liiklemine kooli ees, kui ka lastevanemate autode tervishoiu mõttes. Täna parkides spordihoone kõrvale mängisid noored väljas võrkpalli ja meie kõigi kohkumuseks me nägime kuidas mänguväljakult põrkas võrkpall täpselt vastu parkiva auto katust ja sealt hüplikult tänavale viivale teele.

Räägiti veel klassijuhatajatest ja klasside komplekteerimisest. Tahtsin olla ebaviisakas ja keset üht sõnavõttu hõigata kõvasti keset saali “BOO” aga suutsin jääda viisakaks ja mühatada enda ette kui tuli juttu, kuidas koostöö on oluline kooli, lapsevanema ja õpilase vahel. 🙂 Ilmselgelt ma ei suuda olla selle õpetaja suhtes neutraalne ja mitte unustada emotsioone, mis ta siiamaani muutumata kujul esile kutsub. Samas, kooli läheb ju minu tütar, mitte mina 😀 ja neil põgusatel hetkedel, kui me selle õpetajaga peaks kokku trehvama – saab ju alati head nägu teha ja lihtsalt igno olla 🙂 Seni kuni lapsel on koolis hästi – ongi kõik hästi.

Nüüd tuleb mingi aeg paberid kooli esitada, igaks juhuks kaaluda ka alternatiivset ( mitte nii mugavat) võimalusi, koolisüst ära teha ja ranits osta. Tõtt öelda, sooviks kõikide kooli asjadega ühele poole saada, enne koolivahejale minekut, sest tänaseni kestnud distantsõpe on pannud suvevaheaega ootama pikisilmi ka lapsevanemaid, kes seni pidanud ka õpetajakohustustega hakkama saama.