• Vooremaa

Ühepajatoit ja kuum tee

Neil hetkedel kui kaua oodatud vihm lõpuks ometi maad kastab, on justkui saabunud vargsi aeg, kus saabuv sügis lähemale hiilib ja suvesooja minema kupatab. Tänane vihm tegi nähtavaks oranziks muutunud pihlakamarjad ja õhtul koeraga aiamaade veerel lnkides hüppas ninna niiske mulla lõhn, milles kartulimugulad varsti välja nopitakse. Niiske ja raske õhk, hall ja oma embusesse sind kahmav udugi polnud enam kaugel. Kauguses mitmeid aastaid puud, meenutasid pigem tontlike varje ja silmi kissitades tuli loota, et päeva jooksul pole puude paar muutunud tontlikuks kummitusloomaks. Jah, ilmselgelt on mul senimaani mingilaadne ülemõtlemise probleem – aga nagu öeldud – ohutunnetuseks oleks seda õigem nimetada.

Vihmase ilma eeliseks on see, et kui tibutab saab justkui õues edasi toimetada. Ole ainult hea ja pane ilmale vastavad riided selga. Meie meelest saab veel täitsa paljajalu kasteheinas ja murul ringi joosta. isegi järvevesi on veel suplussoe.

Kui on laussadu või hoovihm, siis on täiesti tubased tegevused au sees. Meie puhul on selge see, et muidu õues ära kulutatav energia tuleb ära kulutada toas. Toas aga ilmselgelt on vaja rohkem olla juhendaja mänguteel, sest ega muudmoodi kui läbi oma kogemuse ei õpi. Vihmase ilmaga saab toas teha kõike, mis on käeline. Näiteks joonistada, värvida, nööpe pudelisse toppida, munakoortesse värvi süstida ja see siis hiljem vastu seina seatud lõuendit “pläraki” katki loopida. Või suure segaduse tekitamise asemel kutsu oma lapsed kampa ja tehke köögis valmis üks korralik “Tootsi” peenra ühepajatoit ja kuum tee.

Ühepajatoidu sisse käib nii palju erinevaid köögivilju, ja oi kui palju värve. Toit, mida saad ampsata ka toorest peast, mekib ka potis hautatuna väga hästi. Seda eriti siis, kui väikesed kokad on ise roa valmistamise juures abiks olnud. Hakkinud, tükeldanud, lõiganud, viilutanud, koorinud, riivinud.

Ka tee tegemine ei ole meie peres see, et võta vesi ja kalla teekotile peale. Lase tõmmata ja valmis ta ongi, kui sortsu mett lusikalt kuuma vedeliku sisse libistad või suhkrutoosist hunniku kühveldad. Kõigepealt tuleb välja otsida igale ühele sobilik tass, ja valida välja see tee “mekk” mida tegema võiks hakata. Meie lemmikuks on piparmünt, või pärnaõied või vaarikavarred. Pärnaõisi sellel aastal, me kahjuks korjata ei jõudnudki, sest lihtsalt ei saanud õigele õitsemise ajale pihta. Ka edasine veekeetmine ja maitsete settimise ajal jõuame alati sooja pleedi sisse mähkununa mitu head vihmase ilma jutukest läbi lugeda ja jutu “iva” üle juurelda.

Need vihmased ilmad, sajuhood on hea vaheldus palavale seni kestnud suveilmale. Samas ma sisimas tunnen, et ma pole veel valmis… selleks kooliajaks 🙂 Ma ei soovi sellel õppeaastal olla õpetaja rollis koolitükkide õpetamisel. Mulle meeldib niisama kodus kogemuspõhine õpetamine ja õppimine palju rohkem. 😀

Kogemuspõhiselt võiks ju arvata, et kui sa pakud lastele kuuma teed ja villaseid sokke saadetakse sind pikalt – aga on hetki, kus nad õõmsalt tõmbavad oma vanaema kootud viltarid (villased sokid ) jalga ja rüüpavad kuuma teed ja napsavad alustaldrikult kuldseid juustuküpsiseid ja …..terve tuba on mõnusat ühepajatoidu aroomi täis. Õndsus 🙂