• Vooremaa
Blogi
Vaikusematkadest ja looduse- mina kooskõladest.Ookeani kutsungist.

Vaikusematkadest ja looduse- mina kooskõladest.Ookeani kutsungist.

Avastasin eelmisel aastal enda jaoks aktiivmeditatsiooni näol vaikusematka. Vaikusematka olemuseni jõudsin läbi Iidala, kes on loonud sellise grupi nagu Ühenduses loodud elu. Minu jaoks on vaikusematk, justkui looduse kutse minu enda ellu – matkal on võimalik rohkelt rajalt kõrvale kalduda, loodusega mängida, pikutada ja teha üldse kõike mida keha kutsub tegema. Vaikusematk ei olegi tegelikult niivõrd matk, kuivõrd rännak iseeneses ja looduses, aktiiv-meditatsioon, võimalus ühenduda oma inspiratsiooniga ning taaselustada suhteid enese ja looduse vahel. Minu enda jaoks on see matkamine andnud minu enda kohta uudseid taipamisi ja teadmisi, heaolutunde ja kerguse hingamisse ja üldise rahulolu. Ning loomulikult võimaluse mõtteid paremini ridadesse sättida. Eriti kui mõtete kaaslaseks on puudelatvade sosin ja Emakese Looduse sammud krõbedas samblas.

Ja siis ma liitusin sellise Iidala programmiga “Tassike teed”, mis on (eelkõige) lapsevanematele mõeldud “subscription” põhine võimalus ennast ja oma last toetada. Lisaks on sul püsiv ja igapäevane võimalus küsida küsimusi ja saada vastuseid nii professionaalselt terapeudilt/nõustajalt, kes on ka ise samal teekonnal, kui ka toetust grupi teistelt sarnase mõtteviisiga vanematelt. Selline külluslik toetusprogramm on Eestis ja eesti keeles ainulaadne. 🙂 Täpsemat infot leiab Iidala enda leheküljelt – https://www.iidala.com/tassiketeed

Kuigi seda kõike kirja pannes kogen, kuidas tasapisi olen liikumas üle silla…sinna, kus kõik, mida väljendan lähtub üha enam täielikult hetkest. Nii saab öelda mida-iganes või öelda üldse mitte midagi, ja olla alati täielikult kordumatu. Ma ei tea viimasel ajal päevasel ajal kunagi ise päris täpselt, mida ma edasi teen või loon ja millal täpselt…. Kuni ühel hetkel see sajab alla, umbes 20 sekundiga ja ma pean selle kähku kirja panema. Kasvõi märksõnadena..Inspiratsiooni, hetked ja matkad võtan ma vastu tervikuna, kogu struktuuri, mõtte ja milline seltskond sinna passiks – ikka kõik korraga. See on lihtsalt minu viis elada, luua ja töötada. Neid tegevusi , mida üha korratakse ja korratakse on maailmas küll. Ma olen seda meelt, et mina ei teosta väljaõpet ega anna edasi meetoteid vaid loon ruumi. Võimalust kogeda, avastada, mõista, integreerida, muutuda, avarduda… Ükskõik, millises vormis see avaldub või millise infoga seda illustreerin või kirja panen.

Leidsin Iidala blogist uue tõe, mis tegelikult juba ammu teada “vana” https://www.iidala.com/iidala-blog/2020/9/1/kuidas-oma-elu-ajatult-ajastada väga hea lause “Lugesin hiljuti arvamusavaldust, et “kui Sul millegi jaoks aega ei ole, siis järelikult pole see sulle oluline asi.” Ja mõtlesin omaette, et oh..küll see on alles “nätaki” mõttekäik.”

Iidala kirjutab väga kenasti ja selgelt lahti, et ”

Tihti “ei ole meil aega” just asjade jaoks, mis on meile eriti olulised, kuid millega kaasneb meie sees ka suur vastupanu või trobikond hirme. Tihti on need olulised asjad, vaat et isegi need kõige olulisemad, kuid me pole neiks veel päris valmis. Just seetõttu ei olegi valmis, et hirmud ja vastupanu on ees ja küsivad vabastamist. Mingid vabanemised ja kasvamised on vaja veel läbi teha. See ei pea olema alati suur ja pika-ajaline protsess, mis vajab tähelepanu, kuid protsess sellegipoolest. Mõnikord on vaja viite minutit, et olla “nii, nüüd olen valmis” kohas. Teinekord rohkem. Sama muster võib esile tulla nii “suurte” kui “väikeste” teemadega. Mikro ja makro tasand on üks. Kui inimene on üleüldiselt tasakaalust väljas ja madalas sageduses, siis teovõime väheneb ..”Ma ei ole piisav” mõttesagedus kasvab ja aeg hakkab käest voolama. Asjad jäävad tegemata. Mitte sellepärast, et nad olulised ei oleks, vaid sellepärast, et inimene tunneb, et….”ta ise ei ole oluline.”

Aega tekib juurde läbi iseenda väärtustamise. Kui põhitähelepanu hakkab langema iseendaale ja oma enesetundele, siis hakkab aeg end Sinu kasuks mängima. Tekib aeglustumine. Sinus ja ajas. Kui tähelepanu on iseenda enesetundel, siis paratamatult kohtud ka oma vastupanudega ja paratamatult (kui ei taha nende taha just pikalt komistama jääda ja jälle püsti tõusmisele aega panustada), hakkad neid vastupanusid lahustama. Nii hakkab tee tähtsate asjade juurde lahti hargnema. Lilled saavad lauale ja pooleliolevad raamatud saavad paar peatükki juurde. Ja aega aina tekib ja tekib juurde.”

Ja kui ma nüüd süvenen sellesse lausesse, siis ma saan aru, et mulle oli määratud lihtsalt Iidala blogisse jõudmine, et just tema on see üks nendest inimestest, kes aastal 2021 oli määratud tulema mulle õpetajaks, õpetamaks mulle iseennast kihte, mis veel seni varjul olnud, kuid mis päev päeva järelt välja murravad.

Sestap oligi minule väga vajalikuks peatükiks “Puhastuse anatoomia” ja minuni jõudnud sõnum https://www.iidala.com/iidala-blog/2020/8/23/8h074xbc4nkty6f1pxsdpvbkze91ek

  1. Vabanemine ebavajalikust. Kui me puhastame kodu, siis vabanedme tolmurullidest, millel suuremat eesmärki ilmselt ei näe. Loodetavasti ka mõnedest asjadest, mis meid enam ei teeni ja kasutust ei leia. Kui puhastame oma keha, füüsilisel tasandil, siis soovime vabaneda toksiinidest, mille mõju me enam ei fänna ja mis võibolla tekitavad ajus hägusust või meeleolu langusi, millest on kõrini saanud. Samamoodi saab puhastumist vaadelda ka mentaalsel tasandil – vabaneme mõtetest, mis meid ei teeni nagu enesekriitika, kahtlused, hirmud, ärevusmõtted, suvalised hektilised mõtted ja ka vaimsel tasandil – vabaneme energiasagedustest ja energiavormidest, mis meid tagasi hoiavad/piiravad või transformeerime energiasageduse kõrgemaks. Kõik, millest me kinni hoiame, teenib endiselt meie jaoks eesmärki. Isegi kui see vana ja roostes raudkang seal rehe all mingit materiaalset mõtet justkui ei oma, siis on tema omanikule temast kinni hoidmine mingil põhjusel kasulik. Koos kangiga hoiab ta tavaliselt kinni mingist kujuteldavast võimalusest (äkki läheb kunagi vaja?), kaitsetasandist (kui varas tuleb, hea võtta..), hirmust (nii kui ära viskan, siis kohe kindlasti läheb vaja…) või illusoorsest minapildist (kunagi hakkan selleks meheks, kes vanades raudkangidest imelisi skulptuure kokku keevitab…selle jaoks hoiangi…). Samamoodi on nende teksapükstega, mis sa ostsid, aga mis Sulle jalga ei mahu, aga ära ka veel anda ei taha… Millest hoiad kinni armas? Kui suur on sinu koorem? On see vaid vajalikku täis väikene seljakott või hoopis tohutu ja raske kila-kola hunnik?
  2. Uue, optimaalsema ja oma päris olemusega rohkem joondatud elukogemuse saavutamine. Kui me anname midagi ebavajalikku ära, ükskõik millisel tasandil, liigume alati sammukese lähemale oma päris olemuse elusale kogemusele. Meie keha loovad, elus hoidvad ja tervendavad jõud pääsevad rohkem esile, meie Kõrgem Mina pääseb üha rohkem meie keharakkudesse ja kogu meie elu kogemus, muutub kergemaks, selgemaks ja lihtsamaks. Kiiremaks. Efektiivsemaks. Mõnusamaks. Me hakkame rohkem naeratama. Hea hakkab. Ja meile tekib seeläbi ka täiesti uus vastutustasand ja võimekustasand.
  3. Sisuliselt keskendumine tervenemisele ja terviklikkusele. Ehk väike praktiline point: kui tähelepanu hoida probleemil, siis puhastumist ei saa toimuda. Tähelepanu peab praktikas olema alati suunatud tervenemisele ja terviklikkusele. Avaras plaanis võime näha (ja peamegi nägema) ka hetke-olukorda, kuid fookus on suunatud terviklikkusele. Sinu “sõna” on seaduseks. Sina oled looja. Sinu tähelepanu ja fookuse jõud loob kogu maailma. Kogu aeg. Kui meie tajusfäär on avar, kuid fookus on suunatud terviklikkusele, siis on puhastumine automaatselt toimuv protsess.

Ühesõnaga, minu jaoks on progress alanud. 🙂

Täna on uue aasta esimene öö ja kell on 1.36. Mu perekond on poolenisti üleval ja väiksemad magavad. Meil oli traditsiooniline pere ringis istumine, tv vaatamine ja uue aata avasüli vastuvõtmine, koos õues käimise ja ilutulestiku vaatamisega. Erandkonnas vaatasin mina väikese põngerjaga ilutulestikku hoopis toast akna pealt. Jõime kuuma kakaod ja sooja teki sees mähitult vaatasime veel viimaseid ilutulestiku rakette kaugustes taevast valgustamas ja telerist mõningaid meeldivaid kontsertielamusi. Põngerjas nõudis oma kaissu metallist traktorit ja seal nad siis nüüd norisevad – mürisevad kahekesi.

Akna peal põleb komnurk küünlajalg, ja koridoris puhub tuppa sooja soojuspump. Ja mul on täitsa hea tunne, et võiks veel lähima tunni aja jooksul ära teha veel mitmeid lemmiktegevusi: loeks raamatuid, scrolliks lugemise väljakutse grupis ringi, kooks salli, kirjutaks uusi mõtteid ja illustratsioone märkmikusse või plaaniks järgmist isiklikku väljakutset või vaataks hoopis telerist kõik pühadeaegsed romantilised mängufilmid tagantjärele ära. Nii, hea kui sul on valikuid, kui on rahu ja on aega….

Kuulata oma südamehäält. Kuulata ookeani kutsungit. Olla jõgi.

tea, et Sina oled jõgi. Ja jõgi ei suuda iialgi olla õnnelik kraavivesi. Nii läheb ta roiskuma, haisema ja tunneb elu lõpuni, et ta ei ole päris õiges kohas…õigel ajal..tegemas ja ütlemas õigeid asju. Aga Sind on vaja. Jõena. Vabana. Jälgimas oma teed. Mitte ükski jõgi ei kulge sama radapidi ja ei vasta samadele standarditele. Nii et palun. Ära püüa olla keegi teine. Sind on vaja. Sinu endana. Sa ju kuuled seda kutset… ma tean, et sa kuuled. Ookean kutsub igat jõge. Aga ükski kraav ookeanisse ei vii. Kraavid on loodud “ühiskonna vajadustele vastavalt” teid kuivendama. Ja tõesti-tõesti, sellega saavad nad ju hästi hakkama. Aga selleks ei ole Sa siin, armas. Sinu potentsiaal on palju suurem ja see saab avalduda vaid siis, kui lubad endal olla Sina ise. Vabalt voolata, kohtuda oma kivide ja kärestikega, lubada endale kiireid laskumisi ja sujuvaid voolamisi, kurve ja jõnksakuid. Alles siis saad sa imetleda mäekurusid ja suliseda läbi metsade. Alles siis saad sa kohtuda Elus Loodusega, kaladega, konnadega ja kiilidega. Alles siis saad sa avarduda ja voolata kokku kogu maailma Veega. Ookeanisse..ookeanisse..ookeanisse… Alles siis Sa mõistad, kuidas Sind on vaja iseendana. Universumi lahutamatu individuaalse imelise osana.

Ära siis kuula juhatust, mis Sind ei kõneta. Otsi üles oma süda ja südametunne. Südame hääl. Sest süda juhatab Sind alati just Sinu enda jõesängi tagasi. Sinu süda. Mitte keegi teine. Sinu inspiratsioon, mitte kellegi teise arvamus. Sinu sisemine kutsung, mitte selle inimese hääl, kes Sinu ideid naeruvääristab või maha materdab. Mida teab kraavivesi vabadusest? Mida teab kraavivesi otsustamisest, juhatuse kuulamisest ja elamisest? Mõni inimene peab enne mullaks saama, maapinda imbuma….enne kui tal õnnestub taas meenutada, et ta on vaba…ja leida oma jõesäng. Las ta siis olla, oma turvalises kraavis. Las ta siis imbub. Las ta siis elab, nii nagu tema hirmud ja ootused, standardid ja uskumused, ülevõetud lähtekohad, teda lubavad. Eks sajab kraavigi ju vahel vett juurde…ja eksib sinna mõni konn…ja õitseb kraavipervelgi ilusaid lilli. Kui neid lilli sinna kraavipervele liiga palju saab, siis tuleb muidugi kopp ja süvendab kraavi standartsemaks, sest lilledega kraav ei tee piisavalt tõhusalt oma teekuivendustööd. Kõik kraavid, et nad oleksid tõhusad kraavid, peavad olema ühesugused. Ära vaidle. See kaldenurk on välja arvutatud…tähtsate teadlaste poolt. Mida sina ka oma elust tead? See on ju juba paika pandud. Ma ütlen Sulle kuidas peab olema ja Sina muudkui vaiki ja õpi ja nõustu. Tubli kraav. Istu, viis.

Nii proovivadki kraavid, kelle süda kutsub neid olema jõgi, olla terve elu kraav, kes on natuke jõgi. Olles täiesti veendundud, et vaid kraavina on nad vajalikud. Vaid nii on neid vaja. Jõed ju teid ei kuivenda… nad on selleks liiga isepäised ja metsikud. Kuid just jõed ja mitte kraavid, on Maakera ja Universumi lahutamatud ökosüsteemi osad, ilma milleta, ei oleks elu võimalik. Ja südames, oleme me kõik jõed.

Kuskil sügaval…südame põhjas sa tead, et Sind on vaja SINU ENDANA. Vaba, kerge, rõõmsa ja õnnelikuna. Sest ookean… ikka veel kutsub. Ta sosistab, õhtul voodis, siis kui pisarad patja maanduvad. Või siis kui istud pargipingil, jalutuskepp vasaku lonkava jala kõrvale toetumas ja korraks näed mõnd õnnelikku südamest naervat last. Siis korraks nagu…meenub. Midagi. Mingi sosin..kutsung… Ookean kutsub Sind koju. Vabadusse. Iseendaks saama. Iseenda südame järgi elama. Südame järgi tehtud otsused, muide, tunduvad südames alati soojad ja õiged, nagu pusletükk, mis asetub oma kohale. Alati ei ole see meile nii selge, sest hirmude ja hinnangute võsa on ees, aga kui süda otsuse ära teeb, siis hakkab ikkagi natuke soojem. Ookean on sammuvõrra lähemal.

https://www.iidala.com/iidala-blog/2020/8/31/sind-on-vaja

Tavaliselt on nii, et ma ei tsiteeri mitmeid postitusi, kellegi teise kirjapandust, kuid seekord on minupoolne respekt blogijale, inimesele, emale, kes on suutnud näidata, ja juhatada – et olen õiges suunas liikumas – olen oma ookeani poole teel 😉