Vanad mustrid või nagu mina ütlen “minevikupagas” tuleb meiega alati kaasa, tahame või ei taha. Oluline on osata mustreid näha ja neist õppida olema üle. Või kui muidu ei saa, siis küsida end valdavalt emotsioonilt “Miks ta tuli. Mis tal öelda tegelikult on”

Sattusin ükspäev rääkima oma tuttavaga. Tema on see inimene, kes on olnud päris mitmes suhtes ja mõne mõistes vahetab partnereid nagu mõni teine sokke. Kuna me aeg ajalt räägime ikka sellest, mis meil parasjagu mureks, siis tema kurtis, et oli kohtunud ühe mehega. Mees oli olnud tore ja kena ka aga tema ei usu, et see mees temaga veel suhelda tahab, sest alati on peale kirjatutvust kokku saama minnes, need huvitatud mehed ära kadunud. Pika jutu käigus selguski, et ta kogu aeg mõtlebki nii, kui tekib uus tutvus ja seepärast ei taha ta enam ka nende ägedate virtuaalpartneritega päriselt kohtuda, sest olles pannud oma hinge ja kõik aja sellele ühele kaardile, ei taha ta jälle pettuda.

Jõudsime läbi vaikusematka siiski järeldusele, et asi on vanas mustris kus ta vanad emotsioonid oma eelmistest suhetest on kaasa tirinud. Just tirinud, mitte neid läbi töötanud, või küsinud, et mida see kartus/hirm/tunne/ talle õpetama tulid. Oma hirmud ja kartused tuleb lahti lasta. Ja tegelikult on ka need partnerivahetused tingitud sellest, et mõlemal osapoolel on oma minevikupagas kaasa tirida. Koorem, millega midagi peale ei osata hakata. Ja siis hakkavad suhtes need pisiasjad peagi oma elu elama, kasvatades seda koormat, mida järgmisesse suhtesse kaasa vedada veelgi suuremaks.

Igatahes, igas suhtes on oma nurgad, mis ajapikku siledaks kuluvad. Ja ega iga nurga pärast ei pea hakkama uut kaaslast otsima, et äkki too on kohe nö lihvitud kivi. EI ole. Ära mitte looda ka 😀

Aga igas suhtes on kaks põhireeglit, mis aitavad suhetes kasvatada kõike, mis on hea ja vähendada vastavalt siis ka halba mõju.

I reegel. Kui me saame kelleltki midagi head, on meil tarvis talle anda tagasi pisut rohkem, kui saime. Näiteks ostis mees naisele uued kõrvarõngad, naine aga valmistas talle lemmiktoidu ning kattis lisaks veel ka ilusa laua.
Tähtis on tagasi anda just PISUT rohkem, et andmine-saamine oleksid võrdväärsed. Kui naine iga mehe poolt öeldud hea sõna peale tormaks kohe elamist läikima lööma ja uhket õhtusööki valmistama, riideid pesema ja püüdma kõikvõimalikul viisil olla eeskujulik naine, siis mees sõnadest kaugemale ei lähegi, sest naine hindas end liiga odavaks. Mees, saades vastu pisut rohkem, püüab aga ikka ja jälle naisele rõõmu valmistada.


Mida teha, kui inimene teeb meile haiget? Teha talle veel valusamini tagasi? Sel puhul hakkab valu kasvama nagu lumepall. Selleks on vaja tagasi anda pisut vähem. II reegel. Kui saame kelleltki midagi halba, peame talle tagasi andma pisut vähem halba. Siis hakkab see vähenema ka suhetes.
Näiteks kui keegi bussis astus teile kogemata valusasti varba peale ja te kukute üle kogu bussi karjuma, milline närakas küll see astuja on ja kuidas maa küll sellist üldse kanda suudab, siis tekitab see astujas lisasoovi teid jalahoobiga bussist välja lennutada. Piisab, kui astujale öelda, et tegite mulle haiget, mul oli väga valus.


See tasakaal peab valitsema kõiges – tööl, perekonnas, suhetes sõprade ja teiste inimestega. Kui alluv lubab ülemusel enda peale välja valada kogu temas pulbitseva halva meeleolu, siis mingit positiivset arengut sellega ei kaasne. Tähtis on ülemusele öelda, et too käitub lubamatult. Kui on tarvis midagi ütelda, siis tehakse seda nelja silma all ning kogu suhtlus peab olema teineteist austav.
Kui inimene töötab palju ning saab väikest tasu, ei tasu oodata, et teda väärikalt hinnataks. Vastupidi, neid inimesi ei austata ning koondamisnimekirjadesse satuvad nad esimestena.
Kui olete oma sõprade ja töökaaslaste probleemide jaoks lihtsalt päästevest ja te ei suuda nende poole pöörduda, kui ise abi vajate, siis tähendab te ainult annate ja sõprus kui selline ei paku teile midagi vastu.

On olemas selline asi nagu väljaelamata emotsioonide seadus. Iga välja elamata emotsioon (raev, hirm, rõõm, kurbus jne) hakkab otsima väljapääsu ning teeb seda seni, kuni tekib situatsioon, kus ta saab võimaluse ilmuda.
Me oleme inimesed ja meile on omane kogeda erinevaid emotsioone, milledest mõned pole kõige meeldivamad. Meil on tarvis õppida neid üle elama ja ilmutama, mitte aga endasse peitma. Vastasel korral nad väljenduvad probleemide või haigustena ning me tassime endaga kaasas koormat, saamata aru, et oleme ise selle koorma endale loonud. Kurbus, mis ei leidnud väljundit kui lähedane suri, raev, mis tekkis kui lähedane meid reetis… Selliseid situatsioone on terve suur hulk ja kui hakata olukorda lahendama, siis tuleb väga selgelt välja, milline emotsioon peitub ühe või teise probleemi varjus.

Kuldne reegel: Kui on tarvis midagi ütelda, siis tehakse seda nelja silma all ning kogu suhtlus peab olema teineteist austav.